Hiied

Hiis on maarahva ajalooline looduslik pühapaik. Lisaks puudele, metsadele ja saludele on maarahvas pidanud pühaks ka teatud allikaid, jõgesid, järvi, kive, kivivaresid ja kohti maastikus. Sõna hiis on laialt levinud kohanimedes (Hiiesaun, Hiiealune, Hiiepõld, Hiie talu jmt), mis annab aluse arvata, et kunagi oli sellistes kohtades ka pühapaik.

Hiite Maja sihtasutus ja pühapaikade arengukava tegelevad aga mitte ainult hiie-nimeliste kohtadega, vaid laiemalt kõikide maarahva ajalooliste looduslike pühapaikadega. Sellist paika võib ära tunda eelkõige temaga seonduva pärimuse, ajaloo- või arhiivimaterjalide järgi. Mõnikord on paiga kohta otsesõnu öeldud, et see on püha või hiiekoht; teinekord tuleb paiga erilisust ära tunda paika kirjeldavate toponüümide või paigaga seotud käitumisnormide järgi. Näiteks kui mõne puu või metsatuka kohta on rõhutatud, et sealt ei tohtinud midagi raiuda, siis on alust arvata, et tegu on püha paigaga.

Hiite jm pühapaikadega seonduvad teatavad tavad, kombed ja käitumisreeglid. Kõige selgem ja levinum on keeld pühapaigast midagi raiuda või sealt oksi murda. See keeld kehtib näiteks ka noorte puude ja põõsaste kohta, mis pühapaigas kasvavad.

Pühade allikate (ka ravi- ja silmaallikate) kohta on räägitud, et sinna ei tohi jalgupidi sisse minna, samuti tuleb allikast juua mitte otse suuga vett puutudes, vaid käe või anumaga vett ammutades. Vett võttes jäetakse tänutäheks allikale münt või hõbevalget.

Pühade kivide ja ravikividega seotud kombestik on küllalt erinev ja seondub kivi tüübiga.

Eestis on teadaolevalt vähemalt 550 hiiepaika ja 2000 muud looduslikku pühapaika.