Ümarlaud: kehtiv õiguskorraldus laseb looduslikel pühapaikadel hävida

Hiite Maja SA pressiteade

30.03.2012

29.03. kogunes Tartus looduslike pühapaikade õigusküsimusi arutav ümarlaud, kus otsiti lahendusi, mille abil tagada hiite ja teiste looduslike pühapaikade säilimine ja nendega seotud usuvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimine. Riigi- ja teadusasutuste ning huvirühmade esindajad kaalusid võimalusi olemasolevate seaduste täiendamiseks ning samuti looduslike pühapaikade seaduse loomiseks.

Praegu ei ole loodusliku pühapaiga mõistet ning regulatsiooni esitatud üheski seaduses ning pühapaikade kaitsmine toimub juhuslikult loodus- või arheoloogiamälestiste raames. Teadaolevast 3300 ajaloolisest looduslikust pühapaigast on riigi kaitse all 510 ehk 15%. Needki paigad saavad ametlike menetluste tulemusel sageli kannatada, sest kaitse eesmärk ei ole loodusliku pühapaiga säilimine. Ülejäänud pühapaikades ergutab riik maamaksu kaudu majandustegevust, ehk pühapaikade rüüstamist ja rüvetamist.

2011. aasta lõpus valmis Hiite Maja tellimusel looduslike pühapaikade õigusanalüüs, millest selgus, et kehtivad seadused tagavad üksnes teatud pühapaikade kaitsmise mõningal määral ning sedagi vaid juhul, kui haldusorgan seda soovib. Keskkonnaõiguse Keskuse koostatud analüüsi kohaselt ei ole praeguse õigusregulatsiooni juures võimalik täita looduslike pühapaikade riikliku arengukava peaeesmärki – võtta säilinud looduslikud pühapaigad kaitse alla ning kaitsta seal koos looduskeskkonda ning vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Kehtivad seadused takistavad järgimast ka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) looduslike pühapaikade haldamise juhendit, mille Eesti Vabariik kiitis heaks 2008. aastal.

Õigusanalüüsi kohaselt rikub Eesti Vabariik looduslike pühapaikadega seoses võrdse kohtlemise põhimõtet: „Puudub õiguspärane põhjendus olukorrale, milles kirikute ja koguduste pühakodade alune maa on maamaksust vabastatud ninglooduslike pühapaikade alune maa on maksustatav. Seetõttu on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.“

Loodusliku pühapaiga maa sihtotstarvet ei ole seni kehtestatud ning need asuvad valdavalt maatulundusmaal, mille maksustamise eesmärk on ergutada maa tsiviilkäivet ehk majandamist. Seeläbi suunab riik looduslikke pühapaikasid majandustegevuse käigus rüüstama ja rüvetama.

Kuna valdav osa pühapaikadest on suunatud majandamisele ning sinna ei ole tagatud vaba juurdepääsu, ei ole Eesti põlisrahva ajaloolise loodususu ehk maausu tavade järgijatele usuvabadus tagatud.

Looduslikud pühapaigad on eranditult looduslikud objektid, millega on lahutamatult seotud vaimne kultuuripärand ja usuvabadus ning mõnikord materiaalne kultuuripärand. Pühapaigad on oma olemuselt ja ajaloolt meie vanimad looduskaitsealad. Pikka aega kestnud ning usulistest, poliitilistest ja majanduslikest huvidest lähtunud rüüstamise tõttu on enamus pühapaikasid praegu halvas seisukorras.

Ümarlaua korraldasid Hiite Maja sihtasutus ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus ning seal osalesid Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi, Siseministeeriumi, Muinsuskaitseameti, Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli filosoofia- ning õigusteaduskonna, Maavalla koja, Härjapea koja, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eestimaa Looduse Fondi esindajad.

Õigusanalüüs koostati ja ümarlaud toimus projekti „Looduslikud pühapaigad kui ühtse identiteedi loojad Läänemere rannikul“ raames. Projekti rahastatakse osaliselt Kesk-Läänemere programmi INTERREG IV prioriteedi „Atraktiivsed ja dünaamilised kogukonnad“ alt. Projekt kestab 2.12.2010 – 31.08.2013 ja selle kogueelarve on 1 088 240 eurot.

Comments are closed.