Hiied

Looduslikud pühapaigad on maismaa- ja veealad, mida juba meie esivanemad pidasid pühaks ja käisid seal palvetamas, ande viimas, ravimas, pühi pidamas ja muid kombetalitusi järgimas. Sellised esivanemailt päritud paigad kuuluvad kogu rahvale ja nende hoidmine on avalik huvi. 

Looduslikud pühapaigad on hiied, pühad kivid, mäed, orud, pangad, koopad, veekogud, puud, metsad ja muud pühaks peetud loodusliku tekkega asjad ja alad. Loodusliku pühapaiga osaks on reeglina kogu tervik: pinnavorm, pinnas, seal asuvad loodusobjektid ja elustik. Pühapaiga olemuslikuks seisundiks on looduslik muutumine, selle eluterviku looduslik areng kooskõlas ööpäeva ja aastaaegade vaheldumise ning ilmastiku muutumisega. Pühapaik on ühtaegu tärkamine, sirgumine, murdumine ja kõdunemine.

Eestis leidub tuhandeid looduslikke pühapaiku. Need on lahutamatu osa meie maastikust ja elurikkusest, aga ka kultuurist ja identiteedist. Tuntuimad pühapaigad on Suur ja Väike Taevaskoda, Kaali pühajärv, Panga pank, Tamme-Lauri tamm, Saula Siniallikas, Lehmja tammik, Võhandu Pühajõgi ja Ebavere mägi.

Sajad pühapaigad on elavas kasutuses ning kannavad edasi põlisrahva mitmekesist loodus- ja kultuuripärandit. Seal käiakse jõudu kogumas, mõtisklemas, palvetamas, ande jätmas, pühi pidamas, lapsele nime andmas, abiellumas, lahkunuid ära saatmas jm põliseid tavasid järgimas.

Pühapaigad on Eesti maastike ja kultuuri olemuslik osa

Kuna pühapaiku on hoitud üldiselt puutumatuna on seal jõudnud meieni märkimisväärne osa tänase Eesti maastikulisest mitmekesisusest ja elurikkusest.

Pühapaikadega on seotud oluline osa meie vaimsest kultuuripärandist: kohanimed, teadmised keskkonnast, koha- ja perepärimused ning loodushoidlikud tavad, uskumused ja hoiakud.

Aegade jooksul pühapaiga pinnasesse jäänud muinasesemed ja aines, samuti teadmised pühapaikade asukohast on väärtuslik osa ainelisest kultuuripärandist.

Eestlaste ja meie hõimurahvaste pühapaigad ja nendega seotud uskumused ja traditsioonid on sarnased. Pühapaigad ja nendega seotud traditsioonid ühendavad meid eelnevate ja järgnevate põlvedega, hõimurahvastega, aga samuti ka maailma teiste põlisrahvastega.

Looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad kaitsealad

Eesti inimasustus on ligikaudu 10000 aastat vana ning arvatavasti sama kaua on siin austatud pühapaiku. Sarnaseid pühapaiku ja tavasid leidub erinevate mandrite põlisrahvastel.

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) maailmakongress (s.h EV) tunnistas 2008. aastal looduslikud pühapaigad inimkonna vanimad kaitsealad. Eesti pühapaikade hoidmise lugu on meie pinnase, vee, taimede jm elustiku kaitsmise lugu. Samuti on see keskkonda puudutavate teadmiste, pärimuste, uskumuste ja tavade hoidmise lugu.