Kuvaus
Kivist olin teadlik juba palju aastaid varem - vanade arhiivijuttude ja -fotode kaudu. Kui 2012. aasta välitöödel temaga esmakordselt kohtusin, oli tunne nagu kohtuksin ammuse kirjasõbraga. Ta oli päriselt olemas. Sattus olema kaunis sügispäev, mil tuuled kandsid suuri tumedaid pilvi üle taeva. Samas külas Järve talu juures asub järve ase, mille kohta vanad lood räägivad, et järv rännanud sealt pilvena Keskküla rappa, hiiekohale. Ka kõrgendikku, millel asub Säära-Jaani kivi, on vanasti kutsutud Hiiemäeks. Enam seda keegi ei mäleta - nagu ka seda, et kivi ennastki on hiiekiviks nimetatud. Lohukesi kivil on peetud kivistunud pruudi rinnaeheteks. Vanad inimesed ei lubanud kivi otsa ronida, sest see olevat õnnis kivi. Mitu korda on teda ähvaranud hävitamine, kuid kivil on olnud õnne seista oma kohal tänase päevani. See lohukivi on praeguseks ainus märk kunagi ilmselt üsna ulatuslikust pühapaigast.