Nahk veel 540-meetrisest tõusust märg, tuleb võtta ette teekond allapoole, mööda kive kõndides on targem vaadata otse jalge ette, aga kaamerat ei raatsi kauaks kotti jätta - niipea kui silmad tõstad, on vaateväljas midagi pilkupüüdvat - kas erkpunane pihlakas, kollane kask, mustritega kivi, kauguses helkiv veesilm või pruunikas-rohekas soopind. Sügisese ruska kaunid värvid võimutsevad kõikjal. Mäenõlvadel võib näha ka üpris nõidusliku ilmega puid. Pärast matka lõppu saan rahvusparki tutvustavalt lehelt kinnitust, et Noitatunturi on püha paik: "Noitatunturi oli aiemmalta nimeltään Seitatunturi. Se oli yksi saamelaisten palvontapaikoista eli seidoista."