Hiis asub Vigala jõe vasakul kaldal Vana-Vigala ja Tiduvere küla piiril nn Hiieoru serval Hiieoja suudmes oleval neemikul. 19. sajandil oli hiie olulisim puu vana õõnes tamm. Pärimuse järgi mahtunud tamme õõnsusse kolm meest. Ümbruskonna rahvas pidas õõnsat tamme pühaks ja viis sinna värvilisi paelu, lõngu ja viljapäid. Vigala praost Harteni survel olevat mõis hiietamme maha raiunud. Jaan Jung on oma teoses "Muinasajateadus eestlaste maalt" viitega H. Laipmannile Vigalast ja A. Reimannile Virtsust kirjeldanud nii: "Hiiekoht Vigala mõisa põllul jõekalda peal, kus üks väga ilus org olla. Puu olnud vanaduse pärast õõnes, kuhu kolm inimest võinud mahtuda, kuna ta pea ikka haljendanud. Nüüd olla ta känd veel alles ja selle ümber kuusetukk."