Saaremaal Metsaääre küla servametsas Hiie talu varemete ligidal asub küla endisaegse kalmistu algus Rauniku mägi koos muistse Hiietantsijate kohaga. Me kujutlusis on paik alati just selline, kui saja aasta taguses kirjelduses: see on ovaalne ring suurtest raudkividest, mis tublisti maasse vajunud, keskmiselt 20-50 cm maapinnast välja ulatudes. 21 x 29 meetrise ovaali sisemuses on tasane muru. Kiviringi ja selle ümber kasvab tihe põõsastik. Hiietantsijate kohast räägitakse, et seal kiviringi sees vanasti tantsimas käidud, mida Hiiel käimiseks nimetatud, tantsijaid endid nimetatud aga hiietantsijateks. Kirjasõna lisab veel: kiviringist mõnikümmend sammu idapoole, suure üksiku männi läheduses kasvanud vanasti suur tamm, mille känd ca 1912. aastal karjapoiste poolt ära põletatud, nii et selle aset enam üles ei ole võimalik leida. Rahvajutu järele olla tamme juurde, kivide alla keegi tüdruk maetud, keda kunagi vanasti röövlid Hiietantsijate kohal kinni võtnud ja ära tapnud. (F. Leinbock, 1922) Sametise muru ja valgetes kleitides piigade asemel leiame me läbi mehekõrguseid nõgeseid täis kasvanud heinamaa ja metssigade tuhnitud kiviaiataguse kohale jõudes hoopis silma järgi mõne aasta eest lageraidesse sattunud metsa üksikute väändokslike puude ja hooga kasvama pääsenud sarapuunoorendikuga, nende keskel ribake männikut ja sarapuusalu. See sarapuine saareke Rauniku mäest on ikka hämaralt salapärane, pehkinud pähklipuukepid toetumas suurtele sammaldunud kividele, pehme muru asemel värskelt varisenud lehed. Me ei ole kunagi kindlad, et satume õigesse paika, sest too kividest ümbritsetud tasapindne tantsuplats on alati puudu. Esimesel otsimiskorral nii aastat kaheksa tagasi, kui me, kohalikud, hiiekohast esmakordselt (!) kuulsime tollal üllitatud plaadilt "Saarlaste aare", eksisime põhjalikult ära ja nägime taevas hoiatava mürina saatel saabuvat Pilvevana. Seekordne teistpidine tagasitee mööda loomaradu kulges vaheldumisi metsa vaikses puutumatuses ja tänapäevale tavapärastel lagelankidel, kus ootamatult tuulde jäetud vapustatud seemnepuu pikali puhkamas suurte kivide ja suurte kändude keskel. Me lahkusime portsu põdrakärbeste, kuplas säärte ja pähklipeotäiega, aga hinges on alati sädelev värin, et see müstiline tantsuplats on teinekord tulles (jälle) päriselt olemas.