Kõinastule asutasin end minema leedopäeval. Paar kilomeetrit Muhust läbi madala mere ja olingi laiul. Sammusin ’maabumiskohast’ laiu lõunatipul umbes sadakond meetrit põhja poole ja leidsin end Arbu tammikust. Imeilusast kohast, kus väärikad tammed oma nõtke oksagraafikaga teise puude taustal soleerisid. Nüüd hiljem hiie kohta materjali otsides leidsin paar infokildu. Keegi M. Kivila kirjutab 1928. aasta 13. septembri Sakalas pealkirja ’Ürgeestlaste otsesed järeletulijad’ järgmist: /…/ Saarekese lõunaläänepoolses nurgas on veel alal hoidunud Tamme hiis, muistne jumalate teenimise ja ohverdamise paik. /…/ (https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1928/09/13/26) Arbuma tähendab nõiduma. Arvatav hiiemets, mille ümber oli kiviaed, et loomad sisse ei saaks. Kolhoosi ajal võeti enamus tammesid maha, et sigalale põrandat ehitada. (Keskkonnaagentuuri infoleht eelis.ee)