Pikk ja huvitav pärimusjutt on Toila valla kodulehel. Lisan vaid mõned täiendused, Toila Pühajõest on mõisnike käsul kulda otsitud ja leitud. Selle kohta on Digaris ka üks artikkel Vabariigi algusaegadest. Rand aga jõe endises suudmekohas on huvitav, Päikese loojumise suunas on kaugel näha kõrged kaljud, teisel pool peatub silm kivikuhjatistel. Veepõhja eripära tõttu tõuseb ja murdub laine ka vähese tuulega kõrgele. Juba randa sõites või jalutades tekib pühaduse tunne tänu põlistammedele. Üksiud sadamaehitised rannas on looduse mängu tõttu tähelepandamatud või täpsemalt, sulavad pilti sisse. Rand on pidevas muutumises ja igal aastal avastad et kivistunud ajupuud on uued ja uue kujuga. Nendest on tehtud ja tehakse kujusid, pannes lohkudesse kive silmadeks, vt pilt või liigutatakse veidi paremasse kujusse või tõstetakse üksteise otsa nii et nagu oleks uks kuhugi mere suunas. Üks venelane rannas kellega jutlema jäin, ütles et see on prirodnoje svjatoje mesto ja et tunneb end siin eestlasena. Nüüd aga rannal istudes ja kirjutades hakkas külm ja sõrmed ei tööta enam hästi. Aeg lõpetada. Kui on kirjavead, siis on teksti kodus ümber muutma ei hakka...ja lugege selle koha kohta Toila valla kodukalt.