Tegin ümbruskonna metsades päevaretke ja Mustallika külastus sobis päevakavva imehästi. Allika leidsin kergesti, kuid ümbruses liikumine oli mahakukkunud puude ja märja pinnase tõttu raskendatud. Allikale ehitatud purre tundus üsna pehkinud, sellele astuda ei julgenud. Päike piilus puude vahelt ja andis allika pinnale veidigi rõõmsamat helki – kõneldakse, et Mustallika veepeegli all on peidus teine maailm, kus elab allika-alune rahvas. Veel on Mustallika kohta kirjas järgnevad lood: "Mustallikas olla ämbri täis kulda varjul. Korra tahtnud keegi seda kätte saada, lasknud nööri põhja, et sääl pidatud kullaämber otsa pandama. Tõmmand nööri välja ja sääl otsas olnud verine veise pää." "Enne olnud Mustallikas põhjata. Korra künnud tüdruk härgadega Kõrtsi ees, härjad hakand kiili jooksma ja jooksnud kõige adra ja tüdrukuga allikasse, kuhu nad ka kadund." "Kunagi Kõrtsus sõnikuveo ajal hakand hobune lõhkuma ja jooksnud kõige vankriga allikasse, kuhu ta ka kadund." "Korra tahtnud keegi ka katsuda, kui sügav Mustallikas on pannud paja raskuseks köie otsa ja lasknud põhja. Välja tõmmates pole pada enam otsas olnud: selle asemele olnud verine härja pää."