Eelmise aasta novembris olin taaskord Odalätsil ja hakkasin vett ammutama, kui nägin veest vastu peegeldumas lehitut puud, mis tundus põlevat. See oli õhtupäike - või õieti küll päevapäike, mis laskus juba kella nelja-viie paiku, mis murdus mingi sellise nurga all, et joonistas vette põlemisjäljed. Olin lummatud looduse pakutud imetabasest vaatemängust.