Kuigi Iru hiis asub otse Tallinna külje all on selle kohta talletatud vaid napid teated. 19. sajandi kaartidel on paar märget, et hiies asub Iige välli (Hiie väli). 1928. a talletas Jõelähtme kihelkonnas rahvapärimusi kogunud Rudolf Põldmäe kohalikult elanikult napi teate: "Iru koolimaja juures olnud vanasti iis. Seal kasvand tammed, jalakad ja lepad." Koduloolane Oskar Raudmets aga kuulis 1968. aastal Iru vanimalt elanikult N. Rebaselt, et hiis oli veel 19 sajandi lõpus alles ja seda kutsuti Nõmme-Tooma nimeliseks hiieks. (Kaasik, A. (2019, 21. detsember). Tallinna Iru hiis - pühapaik Pirita jõekäärus [ajaveebipostitus]. Vaadatud https://www.facebook.com/hiiepaik/posts/iru-hiis-p%C3%BChapaik-2912-tallinna-j%C3%B5el%C3%A4hte-kihelkonna-hiieretkel/2195590030746613/ Läbi jäise Pirita jõe sumbates, et Iru Hiieväljale jõuda tundus mulle esmapilgul hea mõte, Kui ma teoni jõudsin, tundsin kuidas veri hakkas kehas kiiremini liikuma ja adrenaliin tõusis. Põhjus, miks ma mööda maismaad minna ei saanud, peitus torutöödes. Tee oli suletud ning keelust üle astumisel ei näinud ma mõtet. Seega panin vaimu valmis, keerasin püksisääred üles ja sumpasin üle voolava jõe. Hiie poolsel kaldal ei näinud ma vajadust jalanõude jalga panemisel, sest hiljem oleks ma pidanud tagasiteel need uuesti jalast ära võtma. Seega tatsasain Iru Hiieväljal paljajalu ringi. See oli minu jaoks elamus, sest sain olla püha maaga otseses kontaktis. Ma olin valinud imelise päeva, kui värskelt oli sadanud ja termomeeter näitas üheksat kraadi, aga see ei takistanud mul nautida loodust. Puudel oli näha nööridest kaunistusi ja kuna madisepäev oli möödas, siis mõeldakse rohkem enda esivanemate peale, mille tõttu olidki puud kenasti kaunistatud.