Varajane esmaspäeva hommik, kell 7:05. Pilti tehes oli tunda karget sügisest ilma ning vaikust. Täiesti tühi Toomemägi pani mõlgutama mõtteid, kas üldse inimesed teavad selle kivi ajaloost. Järsku vuhises mu selja tagant mööda vanahärra, kes särgi väel kiirkõndi harrastas. See andis märku, et on aeg ka ise sammud tööle seada ning jätta ohvrikivi uute inimeste ootele.