Suundusin ümbruskonda telkima ’Veedame öö looduses’ üleskutse raames. Tee viis mööda Kämbla hiiest ja Kataveski kadakast. Oli sombune sügisene hilislõuna, kui Kämbla hiide jõudsin. Allikas oli kuiv, kuid hiis pakkus tagasihoidlikku värvimängu. Hiies oli küllaltki keeruline liikuda, sest mets on võsastunud. Põlise Pere hiieretke tutvustuses on kirjas järgmine teave. Hiieks on ligi 15 ha suurune madal metsamaa, kus vanasti kasvasid suured sanglepad. Kõneldakse, et seal asus kunagi järv, kuid peale reostamist lennanud ta Leva rappa. Järve asemele aga kasvas lodusoo, kuhu sirgusid hiiepuud. Suurimat puud nimetati Hiieneitsiks. Hiies olnud kaks allikat, mille vett kasutati kombetalituste juures. Külarahvas hoolitses selle eest, et keegi ei murraks hiiest oksagi ja viis sinna ande. Pühade ajal heideti Hiieneitsi jt pühapuude okstele õlut, toidukraam aga pandud maha küngastele. Ande viidi ka hiie idaservas asunud Hiie-Tõnni kivile ning hiiest lääne pool Kalmude väljal asunud Hiie-Neitsi rüpekivile, samas oli ka Hiieneitsi käekivi. Äikese ja tugeva tuule korral käidud hiielt kaitset palumas. Erinevate kombetalituste hulgas oli seegi, et igal aastal kanti ümber hiie kord mehe- kord naisterahva kuju. Hiis omakorda andnud külale õnne. Külarahvas elanud koos hiiega jõukalt ja neil pole millestki puudust olnud. "Oru mõisast mõnisada sammu eemal on hiiealune heinamaa põldude keskel. Seal olla vanal ajal suur sanglepamets olnd, kus inimesed tähtpäävadel käind ohverdamas ja mida väga pühaks peetud, nii et keegi ei ole sealt tohtind mitte üks oks ära murda. Puudele saand ohverdud õlut ehk virret, mida puude latvadelle loobitud, ja see õlleraba saand selsamal pääval loomade kätte söödetud; teiseks päävaks ei ole tohitud jätta. Maa peale maha pandud jälle teistsugu ohvrid, nii liha, vilja, leiba ja muud. Ja iga aasta on kantud üks aasta meesterahva koju ümber ja teine aasta naisterahva kuju, siis kui on saand ohverdud." H II 57, 78/9 (5) Kose, Tuhala v. – T. Wiedemann (1896)