Vaiksetel hommikutel kõndis Maret oma kodutalu metsateel, kus linnulaul helises läbi vaikuse. Sellest metsarajast oli saanud tema lemmikpaik. Rajast veidi eemal seisis vana tammepuu, raja poole kaldu nagu püüaks sedasi küünitades öelda: “Märka mind.“ See polnud lihtsalt puu vaid midagi enamat – ajatu rahuga seisev elanik. Veidi kaugemal kasvas veelgi vanem ja võimsam tammepuu mille ümbert ei ulatanud käed kinni võtma. Rõõmuga tõdes Maret et metsa all sirgus ka väiksemaid tammepuid, kes visalt valguse poole sirutusid. Tammepuudest said talle vaiksed sõbrad , kes kuulasid alati. Nende seltsis oli hea olla. Ta rääkis puudega vahel sosinal, vahel valjusti. Kui miski kripeldas ja maailm kiskus keeruliseks, tuli ta nende juurde, toetas selja vastu krobedat puud ja rääkis. Ta ei oodanud puudelt imesid, ainult vaikset kohalolu. Vahel ongi see suurim mida üks sõber pakkuda saab – olemine, kuulamine, juured maas ja oksad taevas. Kui ta tundis , et oli vaja midagi vastu anda, jättis ta puu koore vahele väikesi ande – linnusulgi, mida ta metsateelt leidis või metsa alt nopitud lilleõie. Ta usub et puud mõistvad neid väikesi kingitusi ja need kinnitavad nende vaikset sõprust. Mitte kõik sõprused ei vaja sõnu. Mõned litsalt kasvavad – vaikselt ja visalt nagu tammed kodumetsas