Eesti sünnipäeval lippudega hiide

Hiite Maja sihtasutus ja Elurikkuse Erakond kutsuvad 24.02. tähistama Eesti Vabariigi 102. aastapäeva esivanemate hiiepaikades. Mitmel pool Eesti hiites korraldatakse sel puhul juba kolmandat aastat järjest pidulikke kogunemisi. Samuti kutsutakse kohalikke seltse ka ise ühiskülastusi korraldama ja sellest avalikkusele teada andma.

Hiite Maja sihtasutus ja Elurikkuse Erakond kutsuvad 24.02. tähistama Eesti Vabariigi 102. aastapäeva esivanemate hiiepaikades. Mitmel pool Eesti hiites korraldatakse sel puhul juba kolmandat aastat järjest pidulikke kogunemisi. Samuti kutsutakse kohalikke seltse ka ise ühiskülastusi korraldama ja sellest avalikkusele teada andma.

Võtke kaasa lipud, et muuta see päev pidulikumaks ja tuua oma kodudele, seltsidele, ettevõtetele ja riigile põlist väge, rõõmu ja tarkust. Uuendame meie rahva tava tähistada olulisi tähtpäevi hiites sini-must-valgete lippude all.

Eesti on peale taasiseseisvumist taastanud enamiku riiklikke sümboleid, traditsioone ja institutsioone, kuid looduslike pühapaikadega seotud tavad ja kultuurimälu ootab siiani uuendamist. Ometi on hiied päris-Eesti, oma ja põline esivanemate pärand.

Sini-must-valge lipp on looduslike pühapaikadega seotud oma sünnist peale. 5.06.1884. pühitsesid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed esimese sini-must-valge lipu Otepää Pühajärve ääres selle püha veega. EÜSi toonase esimehe Peeter Hellati sõnul sõideti lipu pühitsemiseks pühale maale ja lipp pühitseti Taara nimel kogu eesti rahvale. "Taara vaim, kes Eesti rahvast senini kõigest viletsusest hoolimata elul on hoidnud, olgu silmapilgul ja ka edaspidi meie kaitsjaks," ütles Peeter Hellat lipu pühitsemisel.

Enne teist maailmasõda oli tavaks tähistada sini-must-valgete ja samuti seltside ning kaitseliidu malevate lippude all rahvuslikke tähtpäevi looduslikes pühapaikades. Toonastest ajalehtedest võib lugeda, kuidas tähtpäevadel kogunesid tuhanded inimesed lippude all hiitesse tuld tegema, kõnesid pidama, laulma ja tantsima. Selliseid pühi peeti Virumaal Tammiku ja Ebavere hiies, Tartumaal Ervu ja Terikeste hiies jm.

Nõukogude kord keelustas meie rahvuslipu ja kustutas paljude eestlaste hiiemälu. Memmed-taadid Viru- ja Läänemaal jm meenutavad, et tollal ei juletud neist asjust isegi kõnelda. Nüüdseks on Eesti Vabariik oma sümbolid, institutsioonid ja mitmed traditsioonid taastanud, kuid hiiepühade tava alles ootab uut tulemist.

Niisiis võtkem 24.02 hiitesse kaasa oma kodude, seltside, malevate jt ühenduste lipud. Jätame koju erimeelsused ja tähistame Eesti sünnipäeva esivanemate väepaikades ühiselt ja väärikalt. Uuendame ilusat tava, muudame selle pidupäeva eriliselt meelejäävaks ja anname oma riigile ja selle sünnipäevale põlist sisu ja väge.

Kuidas leida kodule lähim pühapaik, saab vaadata allpool viidatud pühapaikade kaardilt. Kindlasti tutvuge eelnevalt heade hiietavadega.

Lipuga hiide kohalike sündmuste kohta leiab teavet näoraamatust.

Valdav enamik pühapaiku on täna kaardistamata ja kadumas koos viimaste mäletajatega. Varem kaardistatud ja erinevates andmekogudes talletatud 1200 pühapaika on aga kantud kaardile. Hiite Maja SA, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ning Maa-ameti koostöös valminud kaardi leiate siit.

Mobiilisõbralik kaart avaneb otse siin.

 

HEAD TAVAD

Maailma Looduse Fondi (WWF) ja Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) nimetavad looduslikke pühapaiku inimkonna vanimateks kaitsealadeks ning soovitavad seal austada põliseid tavasid. Paljudele põlisrahvastele on omane arusaam, et pühapaiga loob ja seda muudab hingestatud loodus. Inimene külastab pühapaiku, kuid ei sekku seal looduse kulgu. Nii on hiied põlised looduskaitsealad, kus on meieni jõudnud märkimisväärne osa Eesti maastike mitmekesisusest ja elurikkusest.

Hiis on põline väe ja tarkuse kogumise, tervendamise, palumise, tänamise, pühade pidamise, jumalate ja esivanemate austamise ning looduse ülevuse kogemise paik. Põliseid tavasid austades võib pühapaigast leida kosutust ja abi. Hiiteks on valitud ilmselt väekohad, mis võimendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid. Seal tehtu, olgu see siis hea või halb, pöördub mitmekordse jõuga tegijale tagasi. Seetõttu on põlised pühapaigad heade mõtete, sõnade ja tegude kohad. Eesti eri paigus on pühapaikadega seotud ajaloolised tavad sarnased:

PUHTUS. Hiide tule kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja. Hiiest lahkudes võta kaasa prügi.

PUUTUMATUS. Hing või haldjas on igal puul, kivil ja paigal, kuid pühas paigas on nad puutumatud. Hiies ei tehta mõtte, sõna ega teoga meelega liiga ühelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Hiiest ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, küttida, kalastada, loodusande varuda, ega välja viia.

RAHU. Hiies hoitakse argipäevil vaikust ja rahu, et mitte häirida selle külastajaid ega asukaid. Kogukondlike hiiepühade juurde aga kuuluvad nii rõõmus laul, hõisked, kui ka tants.

ANNID. Hiiepuudele võib anniks siduda ainult looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Pane tähele, et see poleks pingul. Hiide võib anniks jätta münte, osakese värskest toidust ja joogist jms. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda.

Enne hiide sisenemist seisata ja rahusta meeled. Maarahvas on metsa teretanud ja hiiele austuse märgiks paljastatud päi kummardanud. Avatud süda ja puhas meel kogeb rohkem.

-

Eesti pühapaigad

Pühapaikasid leidub kõikides maakondades ja kihelkondades ning paljudes külades. Hinnanguliselt leidub Eestis veel 5000 põlist pühapaiku, kuid enamik neist on kadumas koos viimaste mäletajatega. Pühapaikadega seotud teadmised, tavad, uskumused, kohanimed ja pärimused hoiavad olulist osa meie vaimsest pärandist ja kodutundest. Pühapaikade pärand ühendab meid ka teiste soome-ugri rahvastega ja laiemalt maailma põlisrahvastega. Looduslikud pühapaigad on meie ja inimkonna vanimad kaitsealad.

Avaliku arvamuse uuringute kohaselt on ühiskonnas vähe nähtusi, milles valitseks niivõrd tugev konsensus nagu looduslike pühapaikade osas. Enamik eestimaalasi (2014. a koguni 86%) peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks. Vähemalt kord aastas külastab teadlikult mõnd pühapaika 30% ja kord mõne aasta tagant 70% vastanutest. Kui pühapaikadega seotud teave oleks paremini kättesaadav, külastaks pühapaiku sagedamini 70% vastanuist.

Põline looduslik pühapaik on hiis, kivi, puu, veekogu, koobas, pank või muu paik, mida esivanemad on pidanud pühaks ja/või kasutatud põliste tavade järgimiseks. Mitmed pühapaikadega seotud tavad nagu tervisevee toomine, kogukondlike pühade pidamine, (jaani)tule tegemine, palvetamine ja andide jätmine on jõudnud paljudes pühapaikades elavalt meieni. Pühapaikadel on tähtis koht ka meie riikluse tekkimisel ja arenemisel.