Tänavuse Hiite kuvavõistluse peaauhinna võitis Kaido Haageni jäädvustatud värvikas allveekuva Äntu Ugrurimäe pühast allikast. Tema kuva Venezuala Angeli joast pälvis aga kuvavõistlusel Maailma pühapaiga auhinna. Esitasime sel puhul Kaido Haagenile mõned küsimused.
Palun räägi mõne sõnaga endast, kuidas oled pildistamiseni jõudnud ja millega igapäevaselt tegeled?
Kaameraga olen sinasõber olnud juba varasest koolipõlvest peale. Keskkooli ajal hakkasin asjaga rohkem süvitsi minema ja nüüdseks on fotograafia mulle olnud nii tööks kui hobiks üle kolme aastakümne. Viimasel ajal on lisandunud ka liikuva pildi jäädvustamine teatud valdkondades, peamiselt vee alt ja õhust.
Hiite kuvavõistluse hindamiskogu oli Äntu allika allveefoto uudsest teemakäsitlusest, värvikast olustikust ja tehnilise teostusest sedavõrd lummatud, et määras sellele üksmeelselt kuvavõistluse peaauhinna. Mis sind ennast selle allika ja kuva juures kõige enam köidab?
Veealusesse maailma sisenemine on natuke nagu jõulupaki saamine - sa küll ootad ja loodad midagi, aga enamalt jaolt saad ikkagi üllatuse osaliseks ning õnneks harva on see üllatus ebameeldiv. Esimest korda Äntu lätetele sattudes oli minu jaoks ootamatu see, kuivõrd värvikirev ja lopsakas võib olla taimestik ühes eestimaises külma veega allikas. Pigem kuuluks selline vaatepilt troopikasse. Omaette väljakutseks oli muidugi tehnilise lahenduse leidmine kogu selle ilu ja emotsiooni jäädvustamiseks. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele on allameetrises vees pildistamine ja filmimine kordades keerulisem kui näiteks kümne meetri sügavusel.
Sinu foto Angeli joast pälvis kuvavõistluse Maailma pühapaiga auhinna. Tartus Hiie väe sündmusel auhinda vastu võttes meenutasid selle kuva jäädvustamise lugu sedavõrd haaravalt, et kuulajatelgi tekkis soov seda imepärast paika oma silmaga näha. Kas jagaksid seda lugu ka meie lugejatega?
Venetsueelas Angel joaga kohtumine tuletas järjekordselt meelde, et loodusesse minnes, olgu siis kaameraga või ilma, tuleb olla tänulik selle eest, mida sulle pakutakse. Sinna ei saa minna midagi nõudma või tahtma. Olles eelnevalt Angeli juga piltidelt näinud, olid ootused muidugi suured. Pärast kuuetunnist paadisõitu kohale jõudes paistis aga õhtuhämaruses vaatepilt uduvihmas joale masendavalt hall. Kui võrkkiiges magades pärast keskööd silm korraks lahti läks ja puude latvade vahel tähti vilksatamas nägin, tekkis õrn lootus, et ehk on Kerepakupai Vená (kohaliku Pemoni hõimu kaitsevaim) meelt muutnud ja on nõus maailma kõige kõrgemat juga kogu oma hiilguses näitama. Päikesetõusueelse äratuskella peale ärganuna läkski kiireks. Oli näha, et on võimalus osa saada maksimaalsest vaatemängust, sellest, kuidas tõusva päikese esimesed kiired esmalt joa tippu valgustavad ja kuidas siis kuldne valgus piki juga aegamisi allapoole laskub. Mul on heameel, et mingitki osa sellest võimsast emotsioonist on nüüd võimalik läbi saadud kaadri ka teistega jagada.
Millised on su kokkupuuted teiste looduslike pühapaikadega Eestis ja laias ilmas?
Sageli ei pöörata mujal maailmas looduslikele pühapaikadele nii suurt tähelepanu ja reisirajad viivad neist mööda. Minu teele sattunutest on kahtlemata üks tähelepanuväärsemaid Mehhikos kunagises asteekide pühakoha keskmes kasvav maailma kõige jämedam puu El Árbol del Tule. Paraku on praegusel hetkel selle sooküpressi tervis ohus veepuuduse ja lähiümbruse tiheneva liikluse tõttu.
Eestis tõmbavad mind enda poole ikkagi allikad, eriti just need sügavamad, kuhu kaamera sisse mahub ja tõusuallikad. Allikapõhja ‘’keemist’’ võib jälgida lõputult. Jõudumööda olen püüdnud nende veesilmade eest ka hea seista. Hämmastav on see, kui palju on inimeste seas hoolimatuid prahistajaid. Ühel koristuspäeval tõime koos tütrega Saula Siniallikatest välja üle poolesaja ühiku taarat, mille kellegi käsi on kunagi sinna visanud.
Iga eestlane, kes tunneb vastupandamatut tõmmet looduse poole, tajub, olgu siis teadlikuilt, või vaistlikult, ka looduse pühadust. Kas ja kuidas on rännakud allikail ja muis looduslikes paigus sinu taju teravdanud, või sind muul viisil muutnud?
Kaameraga veepeeglist läbiminek ongi mind tegelikult viinud justkui teise maailma, kus kehtivad sõna otseses mõttes omad reeglid ja need on pannud mind vaatama maapealsust hoopis teise, tolle peeglitaguse, pilguga. Olen hakanud võtma asju palju rahulikumalt.
Mida soovid ja soovitad fotosõpradele, kes alles kaaluvad konkursil osalemist?
Pean kõige olulisemaks vastata enne kaamera päästikule vajutamist küsimusele - miks? Miks ma seda pilti teen? Ning siis juba teha ära see pilt maksimaalses kooskõlas vastusega. Ja kui vastust sellele põhiküsimusele pole, ei ole mõtet ka piksleid või filmi raisata.
Olles kuvavõistlust 16 aastat korraldanud tuleb mulle alles nüüd pähe küsida, kas fotograafidel on ka mõni eriomane soov, mida pildistama minnes, või pildistamisega seoses soovitakse?
Muidugi võiks ju soovida sodi sensorile või kärbest kaamerasse, aga praegusel kõrgelt arenenud tehnoloogia ajastul on fotograafil kõige enam vaja teravat silma ja taju. Ja just neid asju ma kõigile kaameraga uitajatele soovikski.
