Urve Hermann ja Lehmja hiiglaste sõnum

Hiite kuvavõistluse võidutööde seas on olnud korduvalt  Urve Hermanni kuvasid. Nii ka 2020. aastal võitsid tema Lehmja tammiku pildid hiite ja puude auhinnad. Uurisime, kes on see habras naine, kes tõi kuvavõistusele Lehmja hiiglased ja nende sõnumi.

Kuidas valmisid võidukuvad?

Elan Tallinna piiril Tartu maantee ääres, nii et mu kodu lähedal asub kaks hiit, Mõigu Pühamägi poole km ja Lehmja tammik 10 km kaugusel. Väga vaikses Pühamäe hiies on hea ennast koguda, Jüri aleviku keskel asuvas tammikus käib aga rohkelt rahvast - kõrval on kool ja tee läheb läbi tammiku - see ei ole parim puudega rääkimise koht. Kuid tammed on paeluvad ja hiit saadavad värvikad pärimused. Pildistada on seal lihtsam.

Üks mu auhinnatud töödest Hiiglase tulek on tehtud ühel veebruari pimedal õhtul, kui oli sadanud natuke lund. Läksin lumekirme pärast tammikusse - lumi oli eelmisel talvel haruldus. Nägin seda tamme kiigeplatsi kõrval. Tahtsin, et sammal ja lumi koos mõjule pääseksid, kuid jõudsin teha vaid paar võtet, siis oli valgus läinud.

Arvasin, et nii pimedas tehtud fotosid ma ei esitagi. Kuid  ta trügis mu meelde tagasi - lappasin enne kuvavõistlust oma peas kaustade sisu, sest kõiki enam avada ei jõudnud.  Nii et kui ta üles leidsin, avastasin hiigelvaimu, kes astub otse läbi kuvari su tuppa. Nii vähemalt näis.

Kirjutasin algul allkirjaks Tasuja tulek, sest metsateema teeb väga haiget. Tahtsin, et hiiepuud hakkaksid kasvõi kujutluses vastu. Kuid eks ta oleks olnud pisut otsitud tõesti ja valisin Tasuja asemel mahedama Hiiglase.

Teise auhinnatud kuva Põgenemine peolt lugu on hästi lihtne. Ühel porikuu õhtupoolsel ajal oli hästi pehme kuldkollane valgus. Sõitsin ruttu tammikusse, et mitte seda hetke kaotada. Just kuvavõistluse pärast. Olin pisut jahmunud värskest raietööst, kuid ilma selleta ei oleks seda pilti sündida saanud. Vaade tammedele oli puhtam ja tüved ning üksikud puud joonistusid paremini välja, ilma segava alusmetsata. Tegin oma tavapärase ringi ära, valgus oli lihtsalt võrratu. Fotokas oli juba kotis, sest olin otsustanud ära tulla, kui nägingi seda pilti, kus tammed ringmängu mängivad.

Teadsin sealsamas, mis võiks olla pildi allkiri, sest kaks põgenevat puud olid sedavõrd kõnekad. Kõik oli kohe otsustatud - Mari-Ann Remmeli uurimuse lood on nii pähe kulunud. Kuid kunagi ei tea, mis pilti arvutiekraan näitab ja nii kõhklesin minagi, sest tundus, et oleksin pidanud väheke kaugemalt pildistama ja teejoone pildi allosas sisse jätma. Kohapeal ma seda ei tahtnud.

 

Esitasid võistlusele Lehmja hiietammiku puudest väikse sarja. Pildile püütud sammuvate, tantsivate ja embavate hiiepuude kõrval äratasid tähelepanu kuvade kaunid allkirjad. Näib, et looduse salavägi on äratanud loojas ka sõna väe. Kas sündinud või sündimas on teisigi luulevormi valatud hetki?

Ma olen töötanud ajakirjanikuna, kirjutanud ka väikese luuleraamatu, mille avaldas mu sõber. Olen väikesest peale kirjutanud, kuidagi see tegevus on mind rahustanud ja rahustab siiani. Nii nagu ka looduses olek ja pildistamine. Inimene tunneb ju vaistlikult oma tegevused ära, milles ta tunneb ennast hästi, mis teda teiste inimeste või Linnuteega ühendavad. Ja nendes kolmes sünnib kõik iseenesest. Ma ei tea sedagi, mis pärastlõunal juhtub, rääkimata pikemast vaatest. Nii et arvan, et see järjekord on selline, et algul kirjutad, tahad seda teha ja õpid, siis õpid loodust tundma, siis pildistama ja ühel ajal saabub hetk, kus näed ühendavat sirget kõigi kolme vahel. Ma ei tea, kuidas see käib, aga usun, et süda juhib. Ja väga väärtuslikud seejuures on kuvavõistlused, kus tuleb ennast kokku võtta.

 

Vaatajale ja lugejale tundub, et sa mõistad hiiepuude keelt. Mida võiksid pühad paigad meie rahvale öelda?

Suur siiras tänu sellisele vaatajale ja lugejale! Praegu on hästi palju asju, mida nad võiksid öelda. On selline hetk, kus meie rahva mälu justkui katkeb või katkestatakse, see loetelu tuleks tõesti pikk. Aga kui teha lühidalt ja pidada silmas kõige olulisemat, siis tõstaksin oma Tasuja nime tagasi. Tõstaksin selle tammehiiglase kõigist kõige kõrgemale, nii et kogu rahvas näeks, kuidas ta tuleb oma pikal, kartmatul, häirimatul sammul, astub vastu metsa- ja hiierüüstajatele, pankadele ja harvesteridele, ahnusele ja rumalusele, mis on muutunud juba kõike hävitavaks. Kuidas ta tuleb ja kuidas kogu rahvas ta selja taha koondub ning koos minnakse ja tõmmatakse neil laiutajatel toolid istmike alt ära. See ei ole poliitika, see oleks lihtsalt õiglus.

-

Võidukuva juurde kirjutas Urve Hermann järgmist:

Põgenemine peolt

Kõik tammed on ilusti ringis tantsimas, kuid kahel puul on järsku kiire hakanud ja nad on pööranud ülejäänud pidulistele selja, et kiiresti tantsusaalist põgeneda. Miski ilmselgelt on nad ära ehmatanud. Võibolla tuli neilegi meelde, et pidutseda ja lärmi teha ei tohi, sellele võib järgneda Pikse karistus (või siis näiteks covid-19 puhang). Vana legend on elus ja tuletab end pidevalt meelde.

Hiiglase tulek

Detsembri hämaruses, kui juba keset päeva kaob valgus, on pimedas hiies olla pisut kõhe, isegi kui on pisut valget lund maha puistatud. Sattusin tammehiiglase juurde, kelle jalad meenutasid loomakäppasid. Käpad astusid otsustavalt minu poole, kuigi jah, seda ainsat sammu tehes puu tardus, kivistus, muutus keerukujuks, ei liigutanud enam varvastki. Justnagu Lehmja tammiku kõik teised puudki. Nii vähemalt jutustab legend.

-

 

Urve Hermanni kuvad 2020. a Hiite kuvavõistlusel:

 

Lõppenud võistluse kõigi võidukuvadega saab tutvuda siin: https://www.hiis.ee/uudised/hiite-kuvavoistluse-voitjad-2020

Kuvavõistlus toimub ka 2021. aastal. Praegu on paras aeg pühapaikade kohta lugeda ja neid pildistama asuda. Praegune lumerikas talv lubab jäädvustada pühapaikades harruldasi vaateid ja meeleolusid.