Kui peale Karuse kirikut suurelt teelt ära vasakule pöörata, jõuab Kinksi külla. Olin eelnevalt 'kodutööd' teinud ja otsustanud Kinksi Hiieaia üles otsida. Kultuurimälestiste registris on hiiekoht arvel kui ohverdamiskoht, arheoloogiamälestis numbriga 9831. Hiieaia maapind oli üsna märg, puudest hakkasid silma lepad. Edasi minnes maapind veidi tõusis ja silm imetles sihvakaid kasepuid kevadpäikeses kõrgumas. Kui nüüd tagasi mõelda, siis oli see üks kena rännak metsistunud maastikul. Tänu ajahambale ettejäänud ja pehkinud puutüvedele oli liikumine raskendatud, kuid väga huvitav. Uudistamist jagus ja kõige põnevama leiuna nimetaksin ühe toominga võras moodustunud tuuleluuda. Kui aga mõttes ajas tagasi rännata, siis peaks ette kujutama neljapäevaseid peoõhtuid, kus külarahvas kokku tuli - laulis ja tantsis. Kirjaliku pärimuse kohaselt olnud Kinksi Hiieaed vanade eestlaste peo- ja ohverdamiskoht. Tänapäeval ühised traditsioonid küll jätkuvad, kuid hiie asemel hoopis külaplatsil. Muuhulgas tähistatakse seal ka kihelkonna nimepäeva - karusepäeva.