Sõeru küla servas, metsas peituva allika juurde jõudes jääb ümbrus äkitselt vaikseks – nagu paik ise hingaks aeglaselt ja rahulikult. Seda kohta on ammustest aegadest peetud pühaks. Rahvajuttude järgi olevat siin vesi, mis ei tohi voolata raisku, vaid peab olema puhas ja austusega võetud. Vanasti tuldi siia ravima silmi ja haavu, jättes allika äärde väikese ohvri: hõbemündi, nööbi või lilleõie. Allikat peeti vaimude ja esivanemate hingede paigaks, kus soovid lähevad täide, kui neid vaikides mõelda ja südames uskuda. Ka tänapäeval toovad inimesed siia lilli või süütavad küünla, et tänada või paluda selgust oma mõtetes. Sõeru allikas on üks neist kohtadest, kus looduse ilu ja muistne uskumus on läbi põimunud – vesi, mis voolab maa seest, kannab endas aegade alguse rahu.