Väkra hiies käies ei saa kunagi näha ühte ja sama vaadet või pildistada nii, et kaks pilti oleks äravahetamiseni sarnased. Ühel juunikuu varahommikul tekkis mõte minna Väkrasse päikesetõusu ajaks. Pilt, mis seal avanes, oli hoopis midagi muud teistel kordadel nähtust. Päikese, hiie puude, taimede ning õrna kastme koosmäng tekitas silmailu igal pool, kuhu vaatasid. Tundus, et hiis ärkas sel hommikul korra jälle ellu ning õitses nii, nagu ei kunagi varem.