Minu jaoks ei ole Pühajärv pelgalt järv, ega looduslik pühapaik, kus aeg peatub ja hing leiab rahu. Minu pere jaoks oli Pühajärve järve vaikus, tuule kohin ja metsade embus veel neli aastat tagasi unistus, et sellest kohast võiks saada meie kodu. See unistus on nüüd täitunud, meie akendest avaneb nüüd vaade Pühajärve ümbritsevale metsale, kus hommikud algavad linnulauluga ja õhtud lõpevad kuldse päikeseloojanguga. Ümber järve äärseid teid matkates või joostes on justkui rahu leidmine, keha liigub, meel puhastub, süda tänab. Iga samm rajal on meenutus sellest, et unistused täituvad, kui neisse piisavalt uskuda. See on nüüd meie kodukoht – sündinud unistusest.