Ühel kargel aprillipäeval, kui kevadest polnud veel vähimatki märki ei tammekroonides ega kõduheinas, vooklesime ja voolasime sõbraga mööda Vana-Võromaa teid, kui sõber ühtäkki küsis: "Kas tahad, ma viin su ühte vägevasse paika!?" Muidugi ma tahsin. Nii me koos, igaühel omad mõtted, palved, tänud ja lootused põues, Tohkri tammetsõõri jõudsimegi. Minu jaoks oli see esimest korda. Olin üllatunud, et see ohvripaik nii elus on. Oli väärt käik ja polnud need selle päeva voolamised ühti nii juhuslikud. Ikka hiievaimukeste kutse.

Tammetsõõris oli andide küllus oma mitmekesisuses ja oli selgelt tuntav, et see on päriselt elus pühapaik.