Esimest korda külastasin Vara kirikut ja ohvritamme 2009. aastal, elades sisse pühapuude maailma ja otsides illustratiivset materjali oma raamatule “Seitse tervendavat puud” (2012). Miski tõmbab mind siia ikka ja jälle. Vara Brigitta kirik ehitati aastal 1855 põlenud puukiriku asemele, mille kohta on andmeid aastast 1627. Algse kiriku juurde kuulus kalmistu, kuhu matmine lõpetati 18. sajandi viimasel veerandil. Muistse ohvripuuna tuntud Vara tamm on 25 m kõrge, tüve ümbermõõt 565 cm ja võra suurim läbimõõt 26 m (2019). Puu vanus ei ole teada, kuid ilmselgelt rajati kirik koos kalmistuga endisele pühapaigale, mille asukohta jäi tähistama iidne tammepuu. Seevastu enamikel juhtudel püüti eestlaste põlistele pühapaikadele osutuvad maamärgid kõrvaldada. Teadmata asjaoludel ei mindud hävituslikku teed Vara külas, kus kaks erinevat maailma nägemist teineteist siiani sõbralikus sümbioosis toetavad. See sõnum kaugetest aegadest väärtustab midagi, millest nüüdisaegses Eestis pahatihti puudu jääb – sallivust. Meie isamaa pühadus võrsub pinnasest, mis toidab ühtviisi tamme ja kannab kirikut.