2024. aasta kevadel otsustasime sõbrannaga ühendada jõud ning ülikooli tööks uurida, jäädvustada, helindada pühakohad. Jägala joa juurde jõudes võtsid meid vastu linnulaul ja veekohin. Suurem kui ükski teine, mida Eesti kuulnud olime. Juga oli kui kuldne vesi, justkui mesi. Oma suuruses nii võimas, kuid läbi kaamerasilma sai peatada tema voolu. Näha teda lähemalt.