Uuurisin looduslike pühapaikade kaarti ning otsustasin minna endale lähmiasse. See osutus ka üheks unikaalsemaks hiieks, mida näinud ja külastanud olen. Kell oli saamas 18.00 ning päike oli loojumas, jõevesi sillerdas maagiliselt ning kivi nägi vees väga pühalik välja. Huvitav oli seal olles mõelda, mida kunagi seal ümber tehti, kuidas loodeti saada imettegevat ravivõimet ja kuidas tuli kogukond ühte pühapaika kokku ja uskusid millessegi ühisesse.