Virtuaalne riik ei tea, kui päris maailmas hiiepuid raiutakse
Enne jõule Lääne-Virumaal Vinni valla Miila Hiiemäel toimunud raietööd masendasid pärandi- ja loodussõpru. Hiiemägi võeti muinsuskaitse alla juba aastakümnete eest, kuid on kultuurimälestiste kaardil vales kohas. Pühapaikade kaardil on hiis alates 2018. aastast märgitud õigesti, kuid Metsaportaal seda kaarti ei kuva. Hiiemägi ja selle ulatus on jäädvustatud õigesti ka pärandkultuuri kaardil, kuid mitte pühapaigana. Sestap andis Keskkonnaamet loa teha Hiiemäel lageraiet.
Paraku pole see juhtum erand, vaid Eesti keskkonna- ja metsapoliitikat iseloomustav sünge refrään. Eelnevad kolonisatsioonid, sealhulgas jätkuv enesekolonisatsioon on jätnud nii eesti kultuuri kui ka riiklusse sügavad jäljed. See vaatab vastu nii riigivapi lõunamaistest kaslastest kui ka lagedaks raiutud hiitest.
Pühapaiku raiutakse kõige enam seal, kus riiklik kaitse puudub
Eelmisel kevadel Hiite Majas valminud pühapaikade metsamuutuste uuringu aruanne jahmatas ka kauaaegseid pühapaikade kaitsjaid. Võrreldes riikliku geoportaali metsamuutuste andmeid ja looduslike pühapaikade kaarti, selgus, et viimase 17 aasta jooksul on tehtud lageraiet igas kolmandas ehk 645-s ajaloolises looduslikus pühapaigas. Lagedaks on tehtud 841 ha, ehk 8,41 ruutkilomeetrit pühapaikadest. Koos muude raieliikidega on pühapaikades kahjustatud hinnanguliselt 2140 ha. Arvestades, et ligi pooled pühapaigad on kaardistamata, tuleb need numbrid korrutada kahega.
Viimastel aastatel on toormenäljas metsatööstus asunud hävitama külade lähedal asuvaid ja seni rahule jäetud kodumetsi. Eelnevate aastatega võrreldes on hiiepaikade rüüstamine muutunud pea kaks korda intensiivsemaks. Tõenäoliselt mitte kunagi varem ei ole meie pühapaiku nii ulatuslikult rüüstatud.
Midagi peab olema meie keskkonna- ja metsanduspoliitikas, avalikus halduses, aga ka hariduses sügavalt valesti, et sellised väärastunud asjad juhtuvad. Pühapaikades toimuv loodus-ja kultuuripärandi hävitamine on sedavõrd ulatuslik, et vajame kaotuse mõistmiseks üleriigilist leina-aastat.
Õnnetus hüüdis tulles
Äsja lagedaks raiutud kaitsealuse Miila Hiiemäe asukoht oli ametnikele ja kohalikele elanikele teada, kuid õigusriigi kilbi taha peitunud bürokraatia muutis selle kaitsmise võimatuks.
Enam kui paarikümne meetri kõrgune Miila Hiiemägi on maastikuliselt silmatorkav pühapaik, millega seotud tavad on jõudnud järjepidevalt kaasaega. Hiiemäe (Iijemäe) kohanimi on kaartidel jälgitav alates 1867. aastast ja kolm mäe naabruses asuvat katastriüksust kannab Hiie nime veel praegugi. Kuigi tsaari ajal ehitati mäele triangulatsioonitorn (küla kõrgeim koht!) ja osa mäest hariti põlluks, säilis kohalikel teadmine, et see on hiiemägi. Mäe kõrvale rajatud talud, üks mäe ida- ja teine lääneservas, said Hiiemäe nime. Katkematult säilis ka üks oluline kogukondlik tava. Sarnaselt kümnete teiste Eesti hiiepaikadega tehti Miila Hiiemäel jaanituld ja kevadsuviseid tantsuõhtuid veel nõukogude ajal. Hiit teatakse ja väärtustatakse ka praegu. Uhkusega pühapaiga nime kandev MTÜ Miila Hiiemäe tähistas hiljuti oma 20. tegevusaastat.
Miila Hiiemägi võeti muinsuskaitse alla nõukogude ajal. Töötades 1989. a Rakvere rajooni arheoloogiamälestiste kaitse metoodikuna, külastasin kaitsealust Hiiemäge esimest korda koos toonase Sonda metsaülema Aleksander Sinimäe ja abimetsaülem Illar Mängeliga. 2003. aastal sai püha mägi koos metsameestega ka inventeeritud. 2014. aastal inventeeris Muinsuskaitseameti tellimusel Miila Hiiemäge taas arheoloog Tõnno Jonuks. Uuringu aruanne juhtis tähelepanu, et kultuurimälestiste digitaalsel kaardil on kaitsealune mägi sattunud valesse kohta.
Kui 2018. a valmis Looduslike pühapaikade kaart, avastasime, et lisaks Miila Hiiemäele on kaartidel vales kohas veel mitmed loodus- ja muinsuskaitsealused pühapaigad. Teavitasime avastatud vigadest erinevaid ametiasutusi ja seda korduvalt. Aja jooksul on enamik ametlike kaartide vigu parandatud, kuid kahjuks siiski mitte kõik.
2021. a said maomanikud Muinsuskaitseametilt kirja, milles teatati, et ametlikul kaardil on viga. Kirjas seisab: “Muinsuskaitseamet korrigeerib mälestise "Miila Hiiemägi" asukohaandmeid Maa-ameti kultuurimälestiste kaardil. Nimelt on hetkel mälestise ala valesti kuvatud Hiiemäest edelas asuvale mäele.”
2023. aastal toimunud kihelkondliku uuringu raames tegi Hiite Maja Miila Hiiemäe põhjaliku ülevaatuse. Taas pidime nentima, et pühapaik on ametlikul kaardil vales kohas. Lisaks selgus, et alates 2020. aastat on Hiiemägi kantud valesti ka riigi põhikaardile. Saatsime viimase uuringu aruande koos veatetatega Muinsuskaitseametile.
Koostades tänavu kevadel pühapaikade metsamuutuste uuringu aruannet selgus, et Miila Hiiemägi on ametlikel kaartidel ikka veel vales kohas. Aruandesse lisati Miila juhtumi kirjeldus ja kaart ning see edastati ka Muinsuskaitseametile.
Miila juhtumikirjelduse juures seisab: “Looduslike pühapaikade kaart, kui sõltumatu teabeallikas juhindub kõige värskematest ja usaldusväärsematest uurimisandmetest, olles seejuures vaba bürokraatlikest kammitsatest. Pühapaikade kaardi andmed uuenevad vastavalt uurimistööle, kuid ametlikesse registritesse sattunud vea parandamine võib võtta aastaid. Metsaomanike jaoks tähendab see asjatuid kitsendusi, pühapaiga jaoks aga rüüstamisohtu.”
Aasta algul sain Muinsuskaitseametist kinnituse, et Miila Hiiemäe asukoha täpsustamine jätkub sarnaselt viimasel inventuuril määratud piiridega. Praegu, 27.01.2026 on Hiiemägi kultuurimälestiste kaardil, riigi põhikaardil ja Metsaregistris jätkuvalt vales kohas.
Kuhu kaovad kaitsealused pühapaigad?
Eesti taasiseseisvumise järel valitses riigiasutustes paras segadus. Nii kadusid registritest mitmed pühapaigad või sattusid need kaardil valesse kohta. Sarnane segadus valitses ka peale sõda. Uuringute käigus leiame maastikult siiani pühapaiku, mis olid varem kaitse all, kuid pole enam ühelgi kaardil. Ainuüksi läinud aastal inventeerisime ja kandsime looduslike pühapaikade kaardile kümmekond EW ajal loodus- ja muinskaitse alla võetud pühapaika: hiiemäe Pärnumaal, pühad allikad Saaremaal, ohvrikivi Tartumaal, ohvritamme Harjumaal jne. Nõnda parandame viimase okupatsiooni jäetud haavu, taastame Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust ja rahvuslikku kultuurimälu. Kuid parandamist ootavad ka eelnevate okupatsioonide haavad. Eestis on hinnanguliselt kaardistamata veel kolm tuhat ajaloolist looduslikku pühapaika. Valdava enamiku pühapaikade maa sihtotstarbeks on määratud maatulundusmaa, ehk maa, kus tuleb põldu harida, loomi karjatada ja metsa raiuda.
Teades kuivõrd alarahastatud on kultuurivaldkond ja sealhulgas Muinsuskaitseamet, ei kiirustaks ma muinsuskaitsjaid tegematajätmistes süüdistama. Lisaks on seadusandja muutnud kultuurimälestiste kaitse korraldamise ülimalt keerukaks, aeganõudvaks ja ka kalliks bürokraatlikuks kadalipuks. Seetõttu ootavad praegu sajad kaitse alla esitatud pühapaigad menetlemist.
Puudustele vaatamata on riik pühapaikade heaks siiski ka omajagu teinud. Looduslike pühapaikade mälestise liik sai peale kümnendi pikkust selgitustööd 2019. a seadusse. Üle 500 püha paiga on loodusliku pühapaigana muinsuskaitse all ja see kaitse muutub üha enam sisuliseks. Muinsuskaitseamet annab oma väikse eelarve ja väheste töötajatega parima. Maa- ja Ruumiamet omakorda on andnud oma panuse, et kaardistatud pühapaikade andmed jõuaksid Looduslike pühapaikade kaardil laiema avalikkuse ette.
Pühapaikade kaitsmine on igaühe kohus
Tõenäoliselt ei jõua enamik pühapaiku kunagi riigi kaitse alla. Ja ehk ei peagi jõudma. Pühapaikade rohujuure tasandil kaitsmine on osa meie rahvakultuurist. Pühapaigad on toiminud tavaõiguse ja kõlbluse alusel läbi aegade kogukondlike kaitsealadena. Eesti ühines 2008. aastal Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) otsusega, millega looduslikud pühapaigad tunnistati inimkonna vanimateks kaitsealadeks, mida tuleb hoida põlisrahva tavasid järgides.
Eelmise kevade seisuga on 275 Eesti puiduettevõtet taotlenud endale FSC kontrollitud puidu tarneahela sertifikaadi ja ühtlasi lõpetanud pühapaikadest raiutud puidu vastuvõtu sõltumata sellest, kas need on kaitse all või mitte. 2018. aastal valmis Looduslike pühapaikade kaart, mida on järjepidevalt täiendatud ja täpsustaud. Riigikohus leidis oma 6.12.2020. a otsuses, et looduslike pühapaikade kaitsmine on igaühe kohus. Kooskõlas eelnevaga on näidanud mitmed avaliku arvamuse uuringud, et valdav enamik Eesti elanikest peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks.
Alates 2008. aastast on Muinsusikaitseamet, Hiite Maja jt asutused tegelenud pühapaikade kaardistamisega. Ühiselt koostati pühapaikade inventeerimismetoodika ja alustati töödega. Seitse aastat hiljem lõpetas Kultuuriministeerium rahapuudusele viidates pühapaikade täiemahulise kaardistamise. Seetõttu oleme alates 2015. aastast tegelenud peamiselt arhiiviteadetele tuginevate väikesemahuliste eeluuringutega. Kuid seegi töö venib rahapuudusel.
1.03.2025. a seisuga on looduslikud pühapaigad kaardistatud täies mahus neljas kihelkonnas pindalaga 2039 km2 ehk ca 4,5-l % Eesti pindalast. Väikesemahuline eeluuring on tehtud 62 kihelkonnas pindalaga 26288 km2, ehk ca 60,5% Eesti pindalast. Olemasoleva andmestiku ja seni toimunud uuringute põhjal on võimalik veel kaardistada hinnanguliselt kuni 3000 pühapaika.
Eesti inimestel on õigus teada, kus looduslikud pühapaigad asuvad
Looduslike pühapaikade kaart on teavitava iseloomuga ja ei loo ametlikke kitsendusi. Kaardi eesmärk on talletada ja jagada ajaloolist kohamälu ning selle sihtrühmaks on kogu ühiskond. Kaart on asendamatuks teabeallikaks kõigile, kes soovivad pühapaiku külastada, uurida või vabatahtlikult hoida. Alates kaardi taasavamisest geoportaalis on seda kahe aasta jooksul vaadatud ligi 30 000 korda. Seda pole vähe, kuid ka kindlasti mitte palju. Küsimus on selles, kuidas jõuaks teave kaardile kantud pühapaikadest õigel ajal kõigi asjaosalisteni, eriti maaomanikeni?
Lahendus oleks see, kui looduslike pühapaikade kaardikiht on kuvatud Metsaportaalis. Sel juhul saaks vähemalt iga suuremaid metsatöid kavandav raieteatise võtja automaatse teavituse, et raie alal asub pühapaik. See tagaks võimaluse teha teadlikke otsuseid. Sarnane lahendus on praegu ka RMK pärandkultuuri kaardi objektidega. RMK ei teavita otse maaomanikke kaardistatud objektidest. Kaardikiht on aga kantud Metsaportaali ja vastava teavituse saab raieteatise võtja.
2022. a sõlmisid Hiite Maja, Muinsuskaitseamet ja Eesti FSC koostööleppe, mille üheks eesmärgiks on pühapaikade kaardi sidumine Metsaregistriga. Eesti inimestel ja ühiskonnal on õigus teada, kus looduslikud pühapaigad asuvad. Paraku on Kliimaministeerium olnud seni koostöö osas tõrges ja otsinud ettekäändeid, miks mitte pühapaikade andmeid Metsaregistris kuvada.
Kliimaministeeriumi asekantsler Antti Tooming väidab 15.12.25 Postimehes, et Metsaportaalis saab kuvada üksnes ametlikke andmeid, millel on õiguslik alus. Ta loetleb tingimusi, millele pühapaikade kaart peaks vastama: kaart peab läbima riikliku inventeerimisprotsessi, maaomanikke tuleb inventeerimisest teavitada ja nad tuleb kaardistamisprotsessi kaasata ning Muinsuskaitseamet peab tulemused kinnitama. Raske on uskuda, et kõrge riigiametnik ei tea, et need tingimused on mõeldud ainult riiklike kitsendustega mälestiste loomiseks. Nõuda sama pühapaikade kaardistajatelt on selgelt liialdatud ja ilma õigusliku aluseta. Liiati kuvab Metsaportaal pärandkultuuri kaardikihti, mis ei täida Toominga seatud tingimusi.
Näeme selgelt, et Kliimaministeerium ei ilmuta ajalooliste looduslike pühapaikade hoidmiseks head tahet, vaid otsib ettekäändeid, miks mitte seda teha. Selline käitumine ei ole kohane ega väärikas. Liiati Eesti riigiasutuse jaoks.
Pühapaikade kaart on asendamatu teabeallikas
Eranditult kõik looduslike pühapaikade kaardile kantud paigad on oma olemuselt pärandkultuuri
objektid, mille kahjustamist tuleb metsa majandamise eeskirja kohaselt võimalusel
vältida. Samas ei vasta kaugetki mitte iga pärandkultuuri kaardile kantud ja seal pühapaigaks liigitatud objekt ajaloolise loodusliku pühapaiga tunnustele. Pärandkultuuri kaardi kontrollimisel tuvastas Hiite Maja eelmisel aastal ainuüksi Viru-Jaagupi kihelkonnas sadakonnal hektaril metsamaal ekslikult pühapaigaks määratud objekte. Harvad pole ka juhtumid, kus pärandkultuuri kaardile kantud pühapaik asub tegelikult sadu meetreid või isegi kilomeetreid eemal. Ilmekas on Kullamaa kihelkonna Mõrdu Hiiemäe juhtum. RMK pärandkultuuri kaardil oli see märgitud lagedale põllumaale, kuigi lisatud fotodel olid vanad tammed. Koostöös pärandkultuuri mõiste maaletooja ja teeneka metsamehe Lembitu Twerdianskiga õnnestus hiie tegelik asukoht kindlaks teha. Selgus, et Mõrdu Hiiemägi asub RMK kaardile kantud libahiiest enam kui 2 km lääne pool metsas. Nüüdseks on pärandkultuuri kaardi viga parandatud.
Võime tänada vaid õnne, et Mõrdu hiiepuud jäid raiumata. Kuuleme igal aastal pühapaikadest, mis on maha raiutud teadmatusest. 2019. a pälvis laialdast tähelepanu Väike-Maarja valla Aburi hiie juhtum. Maaomanik raius hiiemetsa maha, kuna pärandkultuuri kaardil ja Metsaportaalis oli see kantud kilomeetri võrra valesse kohta. Ka äsjane Miila Hiiemäe lageraie oleks ilmselt jäänud olemata, kui Kliimaministeerium soostunuks jagama Metsaportaalis ja metsateatistel pühapaikade andmeid.
Lisaks kümnetele kui mitte sadadele vigadele on pärandkultuuri kaardil ka oluline süsteemne viga. Eranditult kõik allikad on seal märgitud kui “Hiie- ja raviallikad”, sõltumata sellest, kas nad on pühapaigad. Sama eksitav on pärandkultuuri kaardile kantud kivide üldine liigitus “Pärimustega kivid, ohvri- ja kultusekivid“.
Kui FSC tarneahela ettevõtted kontrolliksid pühapaikade andmeid ainult pärandkultuuri kaardilt, peaksid nad sadadest libapühapaikadest pärineva puidu tagasi lükkama. Tegelikest pühapaikadest raiutud puit jõuaks aga FSC märgi all turule. Raske öelda, miks Kliimaministeerium seda taotleb. Igatahes pole see kooskõlas ei riigiasutuse eesmärgi ega ka mitte ühiskonna ootustega.
Metsaportaalis on esindatud ka ristipuude kaart ning puuduseid leidub sealgi. Eelmisel aastal toimunud uuringutel avastas Hiite Maja ristipuude kaardilt sadakond viga. Pühapaikade kaardil said need vead parandatud. Lisaks kaardistasime eelmisel aastal välitöödel kümneid ristipuid ja -metsi, mida Metsaportaal ei kuva.
Siinkohal ei taha ma teha etteheiteid ühegi kaardi koostajale. Vigu ikka juhtub ja need tuleb esimesel võimalusel parandada. Hiite Maja teeb uurimisasutusena pühapaikade kaardi haldamisel koostööd kõigi huvitatud asutuste ja isikutega. Võtame hea meelega vastu ka kaarti puudutavaid täpsustusi ja täiendusi.
Hoides päris Eestit
Mõrdu, Miila ja paljude teiste pühapaikade näitel võime tõdeda, et riik on loonud virtuaalse reaalsuse, mis on päris maailmast omajagu hälbinud. Justkui oleks tehisaru juba võimust võtnud. Asja ei muuda paremaks seegi, et enamik otsuseid tegevaid ametnikke on lõpetanud kooli ja kõrgkooli ilma, et oleks saanud hädavajalikke alusteadmisi looduslikest pühapaikadest. Oma rahva pärandit tundmata ja austamata on seda raske hoida. Kahtlemata on juurtetuna raske mõista ka inimeste valu, kes leinavad oma rüüstatud pühapaiku. Kuid mõista ja kaasa tunda on vaja, sest see eristab meid masinast.
Kaasa tuleb tunda ka hiiepaikade raiujatele. Kohamälu teab rohkesti juhtumeid, kus pühade puude raiuja või pühapaiga rüvetaja satub õnnetustesse, haigestub või sureb peagi. Seda ka siis kui ta polnud pühapaigast teadlik. Selliseid näiteid on rohkesti nii minevikust kui ka tänapäevast.
Eelnevad okupatsioonid ja kolonisatsioonid, sh jätkuv enesekolonisatsioon on jätnud nii eesti kultuuri kui ka riiklusse sügavad jäljed. See vaatab vastu nii riigivapi lõunamaistelt kaslastelt kui ka lagedaks raiutud hiitest. Oleme põlisrahvas, kellelt on röövitud eneseteadlikkus ja tuntav osa ajaloolist mälu. Seda enam on meil õigus oma pärand tagasi võtta.
Niisiis lõpetan selle ülevaate ilma, et kedagi süüdistaksin. Küll aga julgustan iga inimest otsima oma juuri. Ametnikke ja asutusi aga kutsun üles mõtlema järele, kas te olete teinud pühapaikade hoidmiseks kõik võimaliku? Kahtlemata, meie seadused lubavad seda.
Ahto Kaasik
Hiite Maja SA juhataja
Kuva: Miila Hiiemägi 12.2025. Rando Pajula, Maarahva Meedia
Vaata lisaks:
Looduslike pühapaikade kaart geoportaalis:
https://xgis.maaamet.ee/.../page/app/looduslikud_pyhapaigad
Lagedaks raiutud. Rüüstatud pühapaigad II. Hiite Maja 2025:
https://www.hiis.ee//files/LagedaksRaiutud.pdf
Ülle Harjo, Postimees 15.12.25. Pühas hiies raietööd teinud firma juht: «Mind on petetud igatpidi!»
https://www.postimees.ee/8379535
Maarahva Meedia. Pöördumine Miila Hiiemäelt - detsember 2025
https://www.youtube.com/watch?v=bQstiSDsJBk
Teata looduslikust pühapaigast:
https://hiiepaik.ee/about/kaardistamise-kusimustik/
Annetused on teretulnud
Hiite Maja sihtasutus tegutseb olude sunnil peamiselt vabatahtlikus korras, koostab ja haldab pühapaikade kaarti, korraldab rahvusvahelist Hiite kuvavõistlust, tunnustab hiiesõbralikke tegusid, nõustab maaomanikke ja ametnikke, annab välja Hiiekalendrit ja korraldab pühapaikade uuringuid. Vabatahtlikus korras on tehtud palju, kuid toetajate abil jõuab palju enam.
Hiite Maja SA konto nr: EE597700771003155579
