Kui sõber mu elus esimest korda Tohkri Tammetsõõri viis, oli tal jäänud autosse juhtumisi pärandkäsitöö õpitoast punane viht maavillast lõnga. Võttis vihu kaasa ja sõlmis lõnga lahti. Nõnda sündis palve peopessa ja siis oksakese külge, vaid tema ja tuulte teada.

Tammetsõõris oli andide küllus oma mitmekesisuses ja oli selgelt tuntav, et see on päriselt elus pühapaik.