Ennemuiste kurnanud põud sagedasti maad. Rahvas kurtnud kuivuse üle, mis vilja ikaldas ja nälga nägema pani. Vanataat kuulnud kaebust ning otsustanud abi saata, vähemalt Laiuse rahvale, kus põud iseäranis vaevanud. Ühel päeval vajunud sinine pilv Laiuse mägede vahele väiksesse lohku. Kui pärast vaatama mindud, siis nähtud- täiesti taevakarva vesi kees allikast üles. Vanataat lasknud sinna tekkida veesilma. Sinise vee järgi sai allikas ka nime- Siniallikas. Allika ümber on väike sookene, kus midagi suuremat ei kasva kui sammal ja jõhvikad. Vihmaga kõigub soo kui häll. Allikas oli vanasti ümberringi väga kuulus, sest rahvasuu järgi sai sealt abi nii liigse vihma kui põua vastu. Põuaga aitas taevast sadu esile manada, kui kolm ühenimelist lesknaist pühapäevase jutluse ajal allikat puhastasid. Igaühel pidi aga omal labidas, reha, konks, leivamurikas ja lauluraamat kaasas olema. Kui aga oli nädalate viisi kallanud kui oavarrest, siis aeti allikas kinni ning varsti lakkas ka sadu. Siniallika veel olevat ka tervendav mõju. Allika vesi pidi ravima silmi ja mitmeid teisi tõbesid. Pestes ning juues kadunud näolt mitte üksnes tedretähed ja vistrikud, vaid isegi rõuged ning leetrid polevat seejärel enam külge hakanud. Vana-aasta öösel viidud allika vett küll lähkrite, küll vaatide ja tõrtega koju, et uusaasta hommikul pesta sellega silmi ning piserdada uksepiitu, väravaposte, loomi laudas ja vilja aidas, et kaitsta kodu haiguste, pahade vaimude, puugi ning tulihänna eest. (Saare Mõisa Arendajate Selts)