Olen Allikukivi koobaste ja allikate ümbruses jalutanud korduvalt, kuid alles looduslike pühapaikade kaarti uurides sain teada, et see paik on püha. Seni olin näinud vaid koobaste ohusilti ega osanud märgata selle maa sügavamat tähendust. Kui lõpuks allika juurde jõudsin, tundus see tagasihoidlik ja hooldamata – ent teadmine, et siin on pühapaik, pani mind seda teistmoodi nägema. Oli kahju, et koht näis unustatud, aga samas rõõmustav hetk, kui sinna saabus kaks perekonda väikeste lastega Tallinnast. Nad peatusid allika juures ja lugesid lastele ette pärimuslugu, mille järgi olevat allikast kunagi voolanud mitte vesi, vaid viin. Lapsed kuulasid suurte silmadega ja naersid – hetkeks tundus, et allikas hakkas taas elama, meenutades oma endist hiilgust ja müstilist minevikku.