Pärassaare hiiekoht asub inimasustusest eemal, metsiku looduse keskel. Ühelt poolt hoiab teda varjatuna sügav mets, teiselt poolt kättesaamatuna Saarjõe vetevoog. Kui tänaseks on hiiepaik unustusse vajunud ja kohalike pärimus selle kohta hakkab tuhmuma, siis veel 20. sajandi alguses oli piirkonnas palju talusid ja oli ka elanikke, kes lugusid sellest pühapaigast edasi kandsid. Kaansoo algkooli õpilase Endel Viiese kogutud kohapärimuse järgi (ERA II 238) oli Pärassaare külas lohuarude vahel väike sööt, mida hüüti Härklisöödiks. Seal oli sõja ajal raha ja varandus peidus olnud. Veel teinegi sealsamas üles täheldatud lugu mainib varakoorma vedu Härklisöödile. Kui uurisin vanu kaarte, siis jäi 1938. aasta Eesti kaardilt silma, et Pärassaare hiiekoht asub kaardil Kivisöödi nimelisel alal. Murdekeeles „kärkline“ märgib kivist maad. Arvatavasti on nendes ülestäheldatud lugudes Härklisöödi all silmas peetud just Kivisöödi ala ehk Pärassaare hiiekohta. Kolmas kogutud lugu nimetab hiiekohta Munamäeks ja kirjeldab, et see on heinamaal asuv väike ümmargune mägi, kus kasvavad pärnad ja sarapuud (Vilma Kuldkepp, ERA II 238). Keskkonnaagentuuri andmebaas Eelis nimetab Pärassaare hiiekohta just Künka Munamäeks ja pärimuse järgi olid seal Põhjasõja ajal inimesed varjul ning tegu on hiiepaigaga. Ajaleht Sakala märgib 25.09.1936, et Pärassaare hiiekoht on muistisena kaitse alla võetud ning see kujutab endast heinamaal asuvat kolmnurkset järskude servadega kinku.

Minu vanaisa lapsepõlv möödus tänase Kootsi küla maadel ning 1941. aasta küüditamisest pääses ta oma perega vaid tänu sellele, et kohalik külamees hoiatas neid ja soovitas metsa põgeneda. Ma ei tea, kas nad varjasid end Pärassaare hiiekohas, aga imeilus on mõelda, et see paik on minu esivanematega seotud. Kuigi tänaseks unustatud ja ürgselt metsik, valvavad hiie hingerahu endiselt taevasse kõrguvad võimsad pärnad.